Oktoobris tõmbuvad põhjamaa rabad roostekarva ja aasta viimased marjad lebavad samblal nagu laiali pudenenud helmed. Jõhvikad korjatakse siis, kui kõik muu on juba läbi. Ja siis — see ongi kummaline — nad lihtsalt säilivad. Eesti rahvapärimuse arhiivis on juhised peaaegu hooletud: hoia marju kuivalt sahvris või pööningul või vala need toobrisse ja kata kaevuveega [1]. Taimele jäetud marjad võivad vastu pidada kevadeni. Vili, mis seisab kuude kaupa külmas vees ja tuleb sealt välja tervena, on erakordse keemiaga vili.

Inimesed on seda ammu aimanud. Eesti peredes anti lahjendatud mahla igaühele, kel oli kõrge palavik [1]. Teisel pool Atlandit tampisid põlisameeriklased sama marja suuremat sugulast pemmikani sisse, värvisid sellega tekke, ravisid sellega noolehaavu ning kasutasid seda põie- ja neeruvaevuste korral [2] [3]. Vaalapüüdjad ja meremehed võtsid seda skorbuudi vastu merereisidele kaasa [3]. Kusagil teel sai mari oma maine — ja selgituse, mis osutus valeks.

Õige selgitus leiti 1984. aastal. Järgmised nelikümmend aastat kulusid selle näitamiseks, et sellel on tähtsust.

Selgitus, mis pidas vastu seitsekümmend aastat

Esimene teaduslik kirjeldus ilmus 1914. aastal, kui N. R. Blatherwick kirjutas ajakirjas Archives of Internal Medicine, kuidas teatud toidud muudavad uriini koostist — nende seas jõhvikad [4]. Sellele rajatud loogika oli lihtne ja selge. Jõhvikad on täis kiinhapet; organism muudab kiinhappe hippuurhappeks; hippuurhape muudab uriini happelisemaks; bakteritele hape ei meeldi. Aastakümneid andsid teadlased ja arstid just sellise vastuse [3].

Seda pole kunagi tõendatud [3]. Kui teadlased mõõtma asusid, ei olnud uriin pärast jõhvikamahla joomist varasemast happelisem või oli seda vaid veidi — liiga vähe, et baktereid tagasi hoida [3]. Ühes hoolikalt tehtud ainevahetusuuringus nihutas terve liiter jõhvikamahla päevas nädala jooksul uriini pH-d 5.97-lt 5.67-le [5]. Tõeline, mõõdetav muutus — ja kaugeltki mitte piisav.

Nii oli marjal küll maine, kuid mitte mehhanismi. Tavaliselt lõpeb rahvaravimi lugu just siin.

1984: mari, mis võtab bakteritelt haarde

Kuseteede infektsiooni tekitamiseks peab bakter kõigepealt kinni haarama. Escherichia coli, tavaline süüdlane, lahendab selle fimbriate abil — need on karvataolised varrekesed, mille tipus olevad valgud lukustuvad kuseteid vooderdavate rakkude pinnal olevate suhkrute külge. Ilma haardeta pole infektsiooni.

1984. aastal katsetas A. E. Sobota jõhvikamahla toimet 77 kliinilisele E. coli isolaadile. Enam kui 60%-l neist vähendas mahl kinnitumist rakkudele 75% või rohkem [6]. Seejärel tuli katse, mis oli veelgi olulisem: sama tegi ka nende hiirte uriin, kes said vee asemel jõhvikajooki, ning nende inimeste uriin, kes olid seda joonud [6]. Mis iganes selle taga oli, elas see seedimise üle ja jõudis põide endiselt toimivana.

Viis aastat hiljem näitas teine uurimisrühm, et mahlas on vähemalt kaks inhibiitorit. Üks oli tavaline fruktoos, mis häiris ühte tüüpi fimbriate tööd ja mida apelsini- ja ananassimahl pakkusid sama hästi. Teine oli suurem molekul, mida apelsini- ja ananassimahlas polnud, ning see blokeeris kuseteedest pärit tüvede P-fimbriad [7]. 1998. aastal andis üks uurimisrühm sellele ajakirjas New England Journal of Medicine nime: aktiivne fraktsioon olid jõhvika parkained — selle proantotsüanidiinid [8] [3].

Midagi ei tapeta. Bakteritel lihtsalt ei jää millestki kinni hoida.

Esiletõstetud toode

Heart Berry – 100% mahe jõhvikamahl 1 L

Mahedad jõhvikad, külmpressitud puhtaks mahlaks ilma ühegi lisandita — selle loo terav punane mari, mida on kõige parem valada klaasitäie vee sisse.

Osta kohe →

Side, mida peaaegu ükski teine vili ei loo

Proantotsüanidiinid on väikeste flavonoidiüksuste ahelad ja neid leidub kõikjal — viinamarjakoortes, õuntes, tees, kakaos. Peaaegu kõigis neis toitudes on üksused ühendatud ühekordse sidemega, nn B-tüüpi sidemega. Jõhvikates aga on paljud neist ühendatud kahekordselt, sidemega, mida keemikud nimetavad A-tüüpi sidemeks. 2000. aastal eraldasid teadlased küpsetest jõhvikatest kolm A-tüüpi trimeeri ja näitasid, et need takistasid P-fimbriatega E. coli kinnitumist rakkudele, mille pinnal on samad retseptorsuhkrud nagu kuseteede limaskestal. B-tüüpi vaste ja üksik üksus omaette olid toimeta [9].

Viis aastat hiljem tuli otsustav võrdlus. Vabatahtlikud said ühekordse portsjoni magustatud jõhvikajooki, viinamarjamahla, õunamahla, rohelist teed või tumedat šokolaadi. Laboris blokeerisid jõhvika A-tüüpi proantotsüanidiinid kinnitumise kontsentratsioonil 60 mikrogrammi milliliitri kohta; viinamarja B-tüüpi proantotsüanidiinid vajasid väikesegi toime saavutamiseks 1,200 ja ülejäänud ei näidanud mingit toimet. Vabatahtlike uriinis ilmnes kinnitumisvastane aktiivsus pärast jõhvikat — ja mitte pärast midagi muud [10].

Ka muus osas on see vili ainulaadne. Pressitud jõhvikamahla pH on mõõdetud 2.44 — see on teravam kui peaaegu kõik muu, mida me teadlikult joome [11]. Valmides kogub mari bensoehapet — sama ühendit, mida toidutootjad lisavad säilitusainena —, ja ühes põllu-uuringus tõusis selle sisaldus juuli lõpust septembri keskpaigani umbes kahekümne üheksa korda [12]. Uuring ei küsinud, kas just see hoiab toobritäie marju kevadeni tervena, kuid seda arvu on raske lugeda, ilma et toober meenuks. Kasvatatavas suureviljalises jõhvikas, Vaccinium macrocarpon, on ülekaalus kiinhape [12]; Balti rabade väikeses looduslikus jõhvikas, Vaccinium oxycoccos, jäävad avaldatud vahemike järgi sellest ette sidrun- ja õunhape [13].

Punase värvi annavad antotsüaniinid — pigmendirühm, mis on peaaegu iga tumeda marja värvi taga, ja koores on neid kaks kuni viis korda tihedamalt kui marjas tervikuna [14]. See, kuidas jõhvikat pressitakse ja mis pressi jääb, otsustab, kui palju sellest pudelisse jõuab. Meie oma on Heart Berry: mahedad jõhvikad, külmpressitud, ilma ühegi lisandita.

Kolmkümmend aastat uuringuid ja ümber pöördunud otsus

Kliiniline lugu võttis palju kauem aega. Esimene tõsiseltvõetav uuring ilmus ajakirjas JAMA 1994. aastal. Selles osales 153 eakat naist keskmise vanusega 78.5 aastat; nad jõid päevas 300 ml jõhvikajooki või välimuselt samasugust platseebot ja andsid igal kuul uriiniproovi. Bakterite ja valgeliblede koosesinemise šanss uriinis oli neil 42% platseeborühma šansist [15].

Seejärel valdkond komistas. Uuringuid tuli juurde, igaühel oma toode ja oma kangus, ning paljud ei leidnud midagi. 2012. aastal koondas Cochrane'i ülevaade — kõige nõudlikum kokkuvõte, mis meditsiinil on — 24 uuringut 4,473 inimesega, leidis riskisuhte 0.86, mille usaldusvahemik ületas 1 (0.71 kuni 1.04), ja järeldas, et jõhvikamahla „ei saa praegu soovitada kuseteede infektsioonide ennetamiseks“ [16].

Lugu sellega siiski ei lõppenud. Uuringuid tuli aina juurde, suuremaid ja paremini kirjeldatud toodetega, ning 2023. aastal uuendati sama ülevaadet viiendat korda: 50 uuringut, 8,857 inimest. Kokku 26 uuringus 6,211 osalejaga vähendasid jõhvikatooted sümptomaatilist, külviga kinnitatud kuseteede infektsioonide esinemist: riskisuhe 0.70 (95% UI 0.58 kuni 0.84) — mõõduka kindlusega tõendus [17]. Korduvate infektsioonidega naistel oli suhe 0.74 (0.55 kuni 0.99; 8 uuringut, 1,555 osalejat); lastel 0.46 (0.32 kuni 0.68; 5 uuringut, 504 osalejat); inimestel, kelle on vastuvõtlikuks muutnud meditsiiniline protseduur, 0.47 (0.37 kuni 0.61; 6 uuringut, 1,434 osalejat). Mahl ja siirup eraldi vormina andsid 0.78 (0.62 kuni 0.97) 13 uuringus 2,831 osalejaga [17]. Sama ülevaate järgi oli kasu väike või puudus hooldusasutustes elavate eakate, rasedate ja nende inimeste puhul, kelle põis ei tühjene täielikult.

Suurim mahlauuring näitab, kuidas need arvud ühes ruumis välja näevad. Selles jõi 373 naist, kellel oli hiljuti olnud infektsioon, 24 nädala jooksul iga päev 240 ml klaasi jõhvikajooki või platseebot. Jõhvikarühmas esines 39 kliinilist infektsiooniepisoodi, platseeborühmas 67 — esinemissageduse suhe 0.61 (95% UI 0.41 kuni 0.91) — ehk hoiti ära üks episood iga 3.2 naiseaasta kohta, mil mahla joodi, kuigi aeg esimese külviga kinnitatud infektsioonini rühmade vahel ei erinenud [18].

Abinõul, mida meditsiini kõige rangemad hindajad 2012. aastal soovitamast keeldusid, oli üksteist aastat hiljem selja taga mõõduka kindlusega tõendus.

Annus, mida ükski etikett ei näita

Kui palju on piisavalt? Neljas riigis tehtud ristuuringus võttis igaüks 32 naisest kordamööda platseebot ja kahte kolmest jõhvikapulbri annusest, mis olid standarditud 18, 36 või 72 mg proantotsüanidiinide sisaldusele. Nende uriini kinnitumisvastane aktiivsus kasvas koos annusega ja 72 mg puhul püsis see veel 24 tundi hiljem [19]. 2024. aasta metaanalüüs 10 uuringust 2,438 osalejaga rühmitas seejärel kliinilised tulemused samamoodi: üldine riskisuhe 0.85 (0.76 kuni 0.96), 0.82 (0.69 kuni 0.98) annuse puhul 36 mg proantotsüanidiine päevas või rohkem ning sellest väiksema annuse korral olulist toimet polnud [20].

See 36 mg on saanud tööstuse võrdlusaluseks ja sellega tuleb ümber käia ettevaatlikult. See kehtib standarditud pulbri kapslite kohta ja on mõõdetud ühe kindla värvusreaktsiooniga; teised laborimeetodid annavad sama vilja kohta vastuseid, mis erinevad rohkem kui suurusjärgu võrra. Keegi ei ole avaldanud, kui palju sisaldab pressitud 100% jõhvikamahl neid aineid võrdlusaluse enda ühikutes. Seepärast me oma klaasi milligrammidesse ümber ei arvuta.

Sellepärast ei esita seda väidet ka ükski Euroopa etikett. Euroopa Toiduohutusamet on jõhvikat ja kuseteede tervist hinnanud korduvalt alates 2009. aastast, viimati 2025. aastal, ning iga kord järeldanud, et tõendid ei ole põhjusliku seose tuvastamiseks piisavad [21] [22]. Euroopa Ravimiamet valis teise tee. Selle 2022. aasta taimse ravimi monograafia tunnustab täpselt ühte jõhvikapreparaati — värske vilja pressitud mahla — traditsioonilise taimse ravimina naistele: 30 ml üks kord päevas korduvate tüsistumata alumiste kuseteede infektsioonide ennetamiseks, kui arst on eelnevalt välistanud midagi tõsisemat, ning seda pikaajalise kasutamise, mitte kliinilise tõenduse alusel [23]. Mõlemat fakti tasub meeles pidada korraga: uuringud on päris ja väide ei ole lubatud.

Esiletõstetud toode

Komplekt „Immune Power“ – mahe marjamahlade komplekt

Heart Berry 1 L koos Go Berry aroonia- ja astelpajumahla ning Red Ray atseroolamahlaga — kolm mahedat, hapukat mahla, mida pimedamatel kuudel vaheldumisi juua.

Osta kohe →

Põiest kaugemale: veresooned, ainevahetus, mikroobid

Ühendid, mis jõuavad uriini, läbivad enne seda ülejäänud keha, ja teadlased on nende teekonda jälginud. Topeltpimedas uuringus võttis 45 tervet meest päevas 9 g külmkuivatatud terve jõhvika pulbrit, mis vastab 100 g värskele viljale. Vooluvahendatud vasodilatatsioon — arteri võime laieneda, kui verevool seda nõuab — paranes 1.1% kaks tundi pärast esimest annust ja taas pärast kuu aega igapäevast tarbimist [24]. Uuringus, kus osales 44 koronaartõvega inimest, vähendas neli nädalat kahekordse kangusega mahla arterite jäikust, kuigi vererõhk ei muutunud [25].

Ainevahetuses joonistub välja sarnane pilt. 2024. aasta metaanalüüs 16 randomiseeritud uuringust 708 inimesega leidis, et jõhvikas parandas üldkolesterooli ja HDL-kolesterooli suhet (keskmine erinevus −0.24) ning insuliiniresistentsuse standardset indeksit HOMA-IR (−0.59), samas kui LDL-kolesterool ja paastuglükoos olulisel määral ei muutunud [26].

Ja mari suhtleb mikroobidega seedetrakti mõlemas otsas. Neli päeva jõhvikaekstrakti, mis andis 109 mg polüfenoole päevas, suurendas 39 tervel vabatahtlikul perekonna Bifidobacterium ja vähendas perekonna Bacteroides bakterite hulka [27], kuigi 24-nädalases uuringus 70 naisega ei täheldatud soolestiku koosluses tervikuna püsivat muutust [28]. Mao uuringus jõid 189 täiskasvanut, kelle maos elas Helicobacter pylori, 90 päeva jooksul iga päev 500 ml jõhvikamahla või platseebot; 35. päeval oli hingamistesti tulemus negatiivne 14-l 97-st jõhvikarühmas ja 5-l 92-st platseeborühmas — pigem pärssimine kui hävitamine [29]. Sellest, mida soolestiku asukad meie saadetud polüfenoolidega peale hakkavad, lugege meie artiklist soolestiku öövahetusest.

Mida teha sel nädalal

1. Alustage vähesega ja koos toiduga. Valage 30 ml — kaks supilusikatäit, Euroopa monograafia päevakogus [23] — ja suurendage kogust 60 ml-ni, kui see teile sobib. Jõhvikamahl on üks happelisemaid mahlu üldse, seega kuulub see hommiku- või lõunasöögi juurde, mitte terve hommiku jooksul lonksutamiseks.
2. Lahjendage. Pressitud jõhvikamahl ei ole karastusjook. Üks osa mahla nelja-viie osa gaseerimata või gaseeritud vee kohta — nii joome seda meie ja nii on see ka kõige mõnusam.
3. Külmadel kuudel jooge seda soojalt. Segage mahl sooja — mitte keeva — vette, lisades lusikatäie mett, kui hapusus on liiga terav.
4. Mõelge kuudes, mitte päevades. 2024. aasta metaanalüüsis näitasid selget toimet ainult 12 kuni 24 nädalat kestnud uuringud [20] ja suurim mahlauuring kestis 24 nädalat igapäevaste klaasidega [18]. Jõhvikas on harjumus aasta pimedaks pooleks, mitte päästerõngas ühe halva nädalavahetuse jaoks.

Jõhvikas lühidalt

Jõhvika maine põhineb tõelisel mehhanismil: selle A-tüüpi proantotsüanidiinid takistavad E. coli kinnitumist kuseteede rakkudele. 2023. aasta Cochrane'i ülevaade 50 uuringust leidis, et jõhvikatooted vähendasid sümptomaatilise kuseteede infektsiooni riski kokkuvõttes umbes 30%. Uuringud käsitlevad ennetamist, mitte ravi.

Üks hoiatus: ärge kombineerige jõhvikat varfariini ega takroliimusega ning pidage enne nõu oma arsti või apteekriga, kui olete rase või imetate, kui teil on neeruhaigus või varem olnud neerukive või kui valite seda lapsele; põletustunne, palavik või veri uriinis nõuavad arsti, mitte mahla.

Tagasi toobri juurde

Inimesed, kes valasid jõhvikad kaevuveega toobrisse, ei teadnud fimbriatest, A-tüüpi sidemetest ega ühe happe kahekümne üheksakordsest tõusust septembris. Nad teadsid, et see mari käitub teisiti, ja hoidsid seda talve läbi enda lähedal.

Seitsekümmend aastat oli teadus nendega nõus vale põhjusega ja veel nelikümmend aastat vaidles õige üle. Kaalutletud vastus on nüüd olemas: vana mari teeb midagi päriselt, kui seda tarvitada iga päev ja kuude kaupa. Sel oktoobril on rabad taas roostepunased. Aasta viimased marjad ootavad samblal.

Korduma kippuvad küsimused

Kas jõhvikamahl aitab tõesti kuseteede infektsioone ennetada?

Parimad praegused tõendid ütlevad, et jõhvikatooted aitavad. 2023. aasta Cochrane'i ülevaade 50 uuringust leidis sümptomaatilise, külviga kinnitatud infektsiooni puhul riskisuhte 0.70; kõige selgemad tulemused olid korduvate infektsioonidega naistel, lastel ja pärast meditsiinilisi protseduure [17]. ELis ei ole jõhvika kohta lubatud ühtegi tervisealast väidet ja jõhvikas ei ravi juba alanud infektsiooni.

Kui palju jõhvikamahla peaksime päevas jooma?

Ametlikku toitumissoovitust ei ole. Euroopa Ravimiameti monograafia pressitud mahla kohta nimetab naistel ennetuse eesmärgil traditsiooniliseks koguseks 30 ml üks kord päevas [23]. Suurimas mahlauuringus joodi 24 nädala jooksul iga päev 240 ml klaas jõhvikajooki [18]. Meie alustame 30 ml-ga, lahjendatult ja söögi kõrvale, ning jääme selle juurde kuudeks.

Mis vahe on looduslikel rabajõhvikatel ja Ameerika jõhvikatel?

Need on kaks eri liiki. Põhja-Euroopa rabade väike looduslik jõhvikas on Vaccinium oxycoccos; suurem kultuurmari, mida hakati esimesena kasvatama Cape Codil 1816. aastal, on Vaccinium macrocarpon [3] [1]. Nende happeprofiilid erinevad — Ameerika marjas on ülekaalus kiinhape — ja peaaegu kõigis kliinilistes uuringutes on kasutatud Ameerika liiki [12] [13].

Kes peaks jõhvikamahlaga ettevaatlik olema?

Kõik, kes võtavad varfariini või takroliimust: Euroopa monograafia loetleb mõlemad vastunäidustustena [23]. Samuti ei soovita see kasutamist raseduse ja imetamise ajal ega alla 18-aastastel ning hoiatab neerukivide anamneesiga inimesi jõhvikakontsentraadis sisalduva oksalaadi eest [23].

Viited

1. Raal A, Kõiva M, Kuperjanov A, Vilbaste K, Vlasova I, Koshovyi O. Multi-use of cranberries (Vaccinium spp.): heritage and pharmaceutical results. Folklore: Electronic Journal of Folklore. 2023;89.
2. Lynch DM. Cranberry for prevention of urinary tract infections. Am Fam Physician. 2004;70(11):2175–2177.
3. Neto CC, Vinson JA. Cranberry. In: Benzie IFF, Wachtel-Galor S, eds. Herbal Medicine: Biomolecular and Clinical Aspects. 2nd ed. Boca Raton (FL): CRC Press; 2011. Chapter 6.
4. Blatherwick NR. The specific role of foods in relation to the composition of the urine. Arch Intern Med. 1914;14(3):409–450.
5. Gettman MT, Ogan K, Brinkley LJ, Adams-Huet B, Pak CYC, Pearle MS. Effect of cranberry juice consumption on urinary stone risk factors. J Urol. 2005;174(2):590–594.
6. Sobota AE. Inhibition of bacterial adherence by cranberry juice: potential use for the treatment of urinary tract infections. J Urol. 1984;131(5):1013–1016.
7. Zafriri D, Ofek I, Adar R, Pocino M, Sharon N. Inhibitory activity of cranberry juice on adherence of type 1 and type P fimbriated Escherichia coli to eucaryotic cells. Antimicrob Agents Chemother. 1989;33(1):92–98.
8. Howell AB, Vorsa N, Der Marderosian A, Foo LY. Inhibition of the adherence of P-fimbriated Escherichia coli to uroepithelial-cell surfaces by proanthocyanidin extracts from cranberries. N Engl J Med. 1998;339:1085–1086.
9. Foo LY, Lu Y, Howell AB, Vorsa N. A-type proanthocyanidin trimers from cranberry that inhibit adherence of uropathogenic P-fimbriated Escherichia coli. J Nat Prod. 2000;63(9):1225–1228.
10. Howell AB, Reed JD, Krueger CG, Winterbottom R, Cunningham DG, Leahy M. A-type cranberry proanthocyanidins and uropathogenic bacterial anti-adhesion activity. Phytochemistry. 2005;66(18):2281–2291.
11. Dorris MR, Bolling BW. Cranberry (Vaccinium macrocarpon) juice precipitate pigmentation is mainly polymeric colors and has limited impact on soluble anthocyanin loss. Antioxidants. 2021;10(11):1788.
12. Tadych M, Vorsa N, Wang Y, Bergen MS, Johnson-Cicalese J, Polashock JJ, White JF Jr. Interactions between cranberries and fungi: the proposed function of organic acids in virulence suppression of fruit rot fungi. Front Microbiol. 2015;6:835.
13. Jurikova T, Skrovankova S, Mlcek J, Balla S, Snopek L. Bioactive compounds, antioxidant activity, and biological effects of European cranberry (Vaccinium oxycoccos). Molecules. 2019;24(1):24.
14. Narwojsz A, Tańska M, Mazur B, Borowska EJ. Fruit physical features, phenolic compounds profile and inhibition activities of cranberry cultivars (Vaccinium macrocarpon) compared to wild-grown cranberry (Vaccinium oxycoccus). Plant Foods Hum Nutr. 2019;74:300–306.
15. Avorn J, Monane M, Gurwitz JH, Glynn RJ, Choodnovskiy I, Lipsitz LA. Reduction of bacteriuria and pyuria after ingestion of cranberry juice. JAMA. 1994;271(10):751–754.
16. Jepson RG, Williams G, Craig JC. Cranberries for preventing urinary tract infections. Cochrane Database Syst Rev. 2012;(10):CD001321.
17. Williams G, Stothart CI, Hahn D, Stephens JH, Craig JC, Hodson EM. Cranberries for preventing urinary tract infections. Cochrane Database Syst Rev. 2023;(11):CD001321.
18. Maki KC, Kaspar KL, Khoo C, Derrig LH, Schild AL, Gupta K. Consumption of a cranberry juice beverage lowered the number of clinical urinary tract infection episodes in women with a recent history of urinary tract infection. Am J Clin Nutr. 2016;103(6):1434–1442.
19. Howell AB, Botto H, Combescure C, et al. Dosage effect on uropathogenic Escherichia coli anti-adhesion activity in urine following consumption of cranberry powder standardized for proanthocyanidin content: a multicentric randomized double blind study. BMC Infect Dis. 2010;10:94.
20. Xiong Z, Gao Y, Yuan C, Jian Z, Wei X. Preventive effect of cranberries with high dose of proanthocyanidins on urinary tract infections: a meta-analysis and systematic review. Front Nutr. 2024;11:1422121.
21. EFSA Panel on Dietetic Products, Nutrition and Allergies. Scientific opinion related to the scientific substantiation of a health claim on Ocean Spray Cranberry Products® and urinary tract infection in women. EFSA J. 2009;943:1–16.
22. EFSA Panel on Nutrition, Novel Foods and Food Allergens; Turck D, Bohn T, Cámara M, et al. Pacran®, a powder obtained from cranberries, and defence against bacterial pathogens in the lower urinary tract: evaluation of a health claim pursuant to Article 13(5) of Regulation (EC) No 1924/2006. EFSA J. 2025;23(4):e9319.
23. European Medicines Agency, Committee on Herbal Medicinal Products. European Union herbal monograph on Vaccinium macrocarpon Aiton, fructus. EMA/HMPC/49135/2017. Adopted 23 November 2022.
24. Heiss C, Istas G, Feliciano RP, et al. Daily consumption of cranberry improves endothelial function in healthy adults: a double blind randomized controlled trial. Food Funct. 2022;13(7):3812–3824.
25. Dohadwala MM, Holbrook M, Hamburg NM, et al. Effects of cranberry juice consumption on vascular function in patients with coronary artery disease. Am J Clin Nutr. 2011;93(5):934–940.
26. Li X, Chen W, Xia J, Pan D, Sun G. The effects of cranberry consumption on glycemic and lipid profiles in humans: a systematic review and meta-analysis of randomized controlled trials. Nutrients. 2024;16(6):782.
27. Lessard-Lord J, Roussel C, Lupien-Meilleur J, et al. Short term supplementation with cranberry extract modulates gut microbiota in human and displays a bifidogenic effect. NPJ Biofilms Microbiomes. 2024;10:18.
28. Straub TJ, Chou W-C, Manson AL, et al. Limited effects of long-term daily cranberry consumption on the gut microbiome in a placebo-controlled study of women with recurrent urinary tract infections. BMC Microbiol. 2021;21:53.
29. Zhang L, Ma J, Pan K, Go VL, Chen J, You WC. Efficacy of cranberry juice on Helicobacter pylori infection: a double-blind, randomized placebo-controlled trial. Helicobacter. 2005;10(2):139–145.

See artikkel on hariva eesmärgiga ega ole meditsiiniline nõuanne. Kui teil on diagnoositud haigus, olete rase või võtate regulaarselt ravimeid, rääkige enne toitumise muutmist oma arsti või apteekriga.