Midnight Drop – 100% mahe mustsõstramahl 3 l

Teaduslikult põhjendatud mustsõstra kasulikkus tervisele

1. C-vitamiin — ja miks mahla näitaja ei ole marja näitaja

Mustsõstar on üks C-vitamiinirikkamaid Euroopas kasvatatavaid marju. Ühes katsekohas mõõdetud kaheksa sordi puhul jäid värskete marjade näitajad vahemikku 162 kuni 284 mg 100 g kohta [2] ning USDA viitearv toore mustsõstra kohta on 181 mg 100 g kohta [1]. Värskelt pressitud mahlas on mõõdetud 145 kuni 221 mg 100 ml kohta [4] ja 150 mg 100 ml kohta [5]. Need on näitajad pressi juures. C-vitamiin on pudelis kõige ebapüsivam: ühes avaldatud töödeldud mustsõstramahla analüüsis leiti 3,78 mg 100 ml kohta [24]. Mari on rikas; kui palju sellest klaasi jõuab, sõltub pressimisest, kuumusest, hapnikust ja ajast, ning seda saab kindlaks teha üksnes valmistoote analüüs säilivusaja lõpus.

2. C-vitamiin ja immuunsüsteem

Euroopas lubatud sõnastus on, et C-vitamiin aitab säilitada immuunsüsteemi normaalset talitlust. Seda võib kasutada ainult toidu puhul, mis on vähemalt C-vitamiini allikas [6]. Joogi puhul on see piir 6 mg 100 ml kohta ja „kõrge C-vitamiini sisaldusega“ 12 mg 100 ml kohta — pool neist piirmääradest, mis kehtivad tahke toidu kohta, sest jooke hinnatakse 7,5 protsendi, mitte 15 protsendi võrdluskoguse alusel [7]. Võrdluskogus 80 mg on mõlemal juhul sama.

3. Kollageen, nahk ja sidekude

C-vitamiin aitab säilitada normaalset kollageeni moodustumist naha, luude, kõhre, igemete, hammaste ja veresoonte normaalseks talitluseks — see on kuus eraldi lubatud väidet ja igal neist on samad kasutustingimused nagu eespool [6]. Samuti aitab see säilitada normaalset energiavahetust, närvisüsteemi normaalset talitlust ja normaalset psühholoogilist funktsiooni, vähendab väsimust ja kurnatust, taastab E-vitamiini redutseeritud vormi ning parandab raua imendumist [6]. Need kuuluvad vitamiinile, mitte taimele.

4. Rakkude kaitse oksüdatiivse stressi eest

Ka see on lubatud C-vitamiini väide [6] ja mustsõstra puhul on selle taga inimestel tehtud mõõtmised. Kuuenädalases uuringus jõid 66 täiskasvanut, kes tarbisid harjumuspäraselt vähem kui kaks puu- ja köögiviljaportsjonit päevas, mustsõstramahlajooki; C-vitamiini sisaldus vereplasmas tõusis 34,6-lt 73,8 µmol/l-ni ja F2-isoprostaanide sisaldus plasmas, mis on lipiidide oksüdatsiooni marker, oli madalam kui platseeborühmas (225 vs 254 pg/ml) [8]. Annus oli liiter päevas, inimestel, kelle lähtetoitumine oli kehv. „Antioksüdantsed omadused“ eraldivõetuna ei ole lubatud väide.

5. Endoteeli talitlus

Samas kuuenädalases uuringus mõõdeti vooluvahendatud laienemist — ultrahelinäitajat selle kohta, kui hästi arter verevoolu suurenedes laieneb. Suurema annuse puhul paranes see 5,8-lt 6,9 protsendile, platseeborühmas langes aga 6,0-lt 5,1 protsendile [8]. Ägedas ristuuringus 23 täiskasvanuga parandas vooluvahendatud laienemist kuue tunni jooksul ka 200 ml jook, mis sisaldas 711 mg antotsüaane ja mida tarvitati rasvarikka söögi kõrvale [9]. Aus vastukaal: üks 250 ml klaas 20-protsendilist mustsõstramahlajooki ei muutnud ägedalt ei veresoonte reaktiivsust ega endoteeli markereid ning delfinidiini glükosiidide eritumine uriiniga oli 0,021 protsenti manustatud annusest [10]. Näib, et siin otsustavad kõik annus ja kestus.

6. Söögijärgne glükoos ja insuliin — annus, mis toimis, ja need, mis ei toiminud

Kakskümmend kolm täiskasvanut jõid vahetult enne 62 g süsivesikuid andvat sööki vähese suhkrusisaldusega puuviljajooke, mis sisaldasid 150, 300 või 600 mg mustsõstra antotsüaane. Midagi muutis ainult 600 mg annus: varane glükoos langes 0,34 mmol/l·h ja varane insuliin 8,77 mU/l·h võrra, lisaks vähenes tunduvalt soolehormooni GIP tase [11]. 150 ja 300 mg annused ei andnud midagi. Teine uurimisrühm jõudis sama mustrini teiselt poolt — ühekordne 600 mg annus ei mõjutanud söögijärgset glükoosi, insuliini ega triglütseriide, kuid kaheksa päeva 210 mg päevas tõstis Matsuda insuliinitundlikkust 22 protsenti ja alandas glükoosivastust suukaudsele koormusele 8 protsenti [12].

7. Rasvade oksüdatsioon ja kehaline koormus — mida tegelikult katsetati

See on mustsõstrauuringute mahukaim osa ja pea kogu selles kasutati mahla asemel kontsentreeritud antotsüaanirikka ekstrakti kapsleid. Süstemaatiline ülevaade 21 randomiseeritud ristuuringust annustega 105 kuni 315 mg antotsüaane päevas leidis üldise mõju sooritusele d = 0,44 — suurim vahelduva koormusega ja meeskonnaaladel, hüpoksias puudus, ning umbes üheksa 21 uuringust olid tulemuseta; kõige järjekindlam tulemus oli rasvade oksüdatsioon, mille kindlust hinnati keskmiseks, soorituse puhul aga madalaks [13]. Varasem metaanalüüs koondas soorituse mõju 0,45 [14]. Ühes iseloomulikus uuringus tõstsid 14 meest, kes võtsid seitse päeva 105 mg antotsüaane päevas, rasvade oksüdatsiooni 27 protsenti 65 protsendi juures VO₂max-ist ja läbisid 16,1 km ajasõidu 2,4 protsenti kiiremini [15]. Miski sellest ei kandu klaasile mahlale üle, kui annuse vahet välja ei öelda.

8. Luutihedus pärast menopausi

Mustsõstrakirjanduse parima ülesehitusega pikem uuring andis 40 peri- ja varases postmenopausis naisele kuus kuud 392 või 784 mg mustsõstrapulbrit päevas. Kogu keha luu mineraalse tiheduse kadu oli kontrollrühmaga võrreldes väiksem, statistiliselt oluliselt üksnes suurema annuse puhul, ning seerumi P1NP, luu moodustumise marker, tõusis; neli muud luumarkerit ei muutunud [16]. Tegemist on ühe uurimisrühma pilootuuringuga, milles kasutati kapsleid. Paljutõotav ja veel kordamata.

Mis need antotsüaanid tegelikult on

Mustsõstras on neli peamist antotsüaani ja nende järjestus mahlas on sõltumatutes laborites märkimisväärselt ühtne: esiteks delfinidiin-3-O-rutinosiid, siis tsüanidiin-3-O-rutinosiid, siis delfinidiin-3-O-glükosiid ja seejärel tsüanidiin-3-O-glükosiid, kusjuures kaks rutinosiidi moodustavad koos ligikaudu 70 kuni 80 protsenti kogusest [3,4,5]. Happeprofiilis valitseb sidrunhape, teisel kohal on õunhape [2,26].

Mida press maha jätab

21 Euroopa sordi lõikes mõõdeti antotsüaane marjades 904 kuni 4595 µg grammi kohta, mahlas 141 kuni 1028 µg grammi kohta ja koorte ning seemnete pressijäägis 3492 kuni 19852 µg grammi kohta — ära visatav osa on mahlast kolm kuni kakskümmend korda rikkam. Sama uuring leidis, et mahla antotsüaanide varieeruvus ei olnud seotud marjade varieeruvusega ning et mahla värvus ei võimalda antotsüaanide sisaldust ette aimata [3]. Mahla näitajat ei saa marja näitajast tuletada.

Mis juhtub pudelis

Pea kõike otsustab temperatuur. 52 nädala jooksul säilitamisel jäi antotsüaanidest alles 68 kuni 78 protsenti 4 °C juures, 23 kuni 29 protsenti 20 °C juures ja praktiliselt mitte midagi 37 °C juures; lahustunud hapnik oli sellega võrreldes vaid vähesel määral oluline [4]. Kaheteistkümnekuulises tööstusliku mastaabiga uuringus olid monomeersete antotsüaanide kaod toatemperatuuril 81 kuni 84 protsenti võrreldes 13 kuni 26 protsendiga külmkapis, suhkrud ja happed jäid aga suuresti muutumatuks [18]. Pastöriseerimine ise maksab ühe korraga ligikaudu viiendiku kuni kaks viiendikku antotsüaanidest [5].

Seemned on omaette toode

Gamma-linoleenhape 8 kuni 17 protsenti rasvhapete koguhulgast ja tokoferoolid 32 kuni 246 mg 100 g kohta on mustsõstra seemneõli näitajad [19]. Seeme pressitakse eraldi ja lahkub koos pressijäägiga. Terves värskes marjas on rasva kokku 0,41 g 100 g kohta [1] ning avaldatud gamma-linoleenhappe mõõtmistulemust pressitud mustsõstramahlas ei õnnestunud leida. Seemneõli ja mahl on kaks toodet kahe eri kirjandusega.

Mida Euroopa reguleerijad on järeldanud

Mustsõstra kohta ei ole ühtegi ELis lubatud tervisealast väidet. Üks väide on hinnatud ja tagasi lükatud: Ribes nigrum antotsüaanid ja pimedaga kohanemise paranemine, kus komisjon leidis, et esitatud ei olnud ühtegi inimuuringut, millest saaks järeldusi teha [20]. Veel üks enne 2008. aastat esitatud mustsõstraväidete kogum on endiselt hindamata nende taimsete väidete hulgas, mis on ootel. C-vitamiin on ainus lubatud tee. Mustsõstra leht on täiesti omaette teema — traditsiooniline taimne ravim oma Euroopa monograafiaga, üksnes täiskasvanutele, ja miski selles ei kehti marja ega mahla kohta [25].

Mida ei ole uuritud

Mustsõstra kohta ei ole ühtegi uuringut kliiniliste külmetuse või hingamisteede infektsiooni tulemusnäitajatega. Mõlemas kognitsioonile pühendatud uuringus ei leitud mõju kognitiivsele sooritusele [17]. Ainsates liigeseuuringutes kasutati mustsõstra seemneõli, mitte marja. Inimese soolestiku mikrobioota uuringud piirduvad kahe väikese ekstraktikapslite uuringuga. Ühestki kättesaadavast allikast ei leitud mustsõstra analüütilist K-vitamiini näitajat ning ringlev näitaja kuulub punasele ja valgele sõstrale.

Ohutus ja kes peaks ettevaatlik olema

Eespool nimetatud uuringutes talusid inimesed mustsõstramahla hästi ning ülemist tarbimispiiri ei ole kehtestatud. Mustsõstar ei ole Euroopa kohustuslikult märgitavate allergeenide loetelus, kuid allergia on dokumenteeritud: ühes juhtumikirjelduses on kirjeldatud kurgusümptomeid ja neelamisraskust värske punase ja musta sõstra söömisel naisel, kellel esines ristreaktiivsus virsiku, aprikoosi ja nektariiniga [21]. Mari on oksalaadivaene ja lahustuvat oksalaati ei ole tuvastatud [22], ometi tõstis 330 ml mahla kaheteistkümne mehega tehtud uuringus mõõdetavalt oksalaadi eritumist uriiniga koos uriini pH ja tsitraadiga — ühe neerukivitüübi puhul soodne, teise puhul vähem [23]. Mahl on selgelt happeline, mõõdetud pH 2,86 [24], ja muutmata mustsõstrakontsentraat põhjustas in situ uuringus mõõdetavat emaili kadu [27]; kehtivad tavapärased soovitused happeliste jookide kohta. Ühes ägedas uuringus suure antotsüaaniannusega pärsiti trombotsüütide agregatsiooni [9], mida tasub teada igalühel, kes tarvitab trombotsüütidevastaseid ravimeid. Mustsõstramarja ega -mahla kohta ei ole avaldatud ühtegi koostoimejuhtu antikoagulantidega; ringlev varfariinihoiatus käib seemneõli kui gamma-linoleenhappe allika kohta ja ei tugine ühelegi inimesel kirjeldatud juhule.

Viited

1. USDA Agricultural Research Service. FoodData Central: Currants, european black, raw. FDC ID 173963.
2. Nour V, Trandafir I, Ionica ME. Ascorbic acid, anthocyanins, organic acids and mineral content of some black and red currant cultivars. Fruits. 2011;66(5):353–362. doi:10.1051/fruits/2011049
3. Tian Y, Karhu S, Virtanen M, Linderborg KM, Yang B, Laaksonen O. Variation of chemical and sensory profiles of blackcurrant (Ribes nigrum) juices produced from different cultivars of European origins. LWT. 2023;173:114353. doi:10.1016/j.lwt.2022.114353
4. Wagner A, Dussling S, Nowak A, et al. Investigations into the stability of anthocyanins in model solutions and blackcurrant juices produced with various dejuicing technologies. Eur Food Res Technol. 2023;249:1771–1784. doi:10.1007/s00217-023-04252-7
5. Trych U, Buniowska M, Skąpska S, Kapusta I, Marszałek K. Bioaccessibility of antioxidants in blackcurrant juice after treatment using supercritical carbon dioxide. Molecules. 2022;27(3):1036. doi:10.3390/molecules27031036
6. Commission Regulation (EU) No 432/2012, Annex.
7. Regulation (EU) No 1169/2011, Annex XIII Part A; Regulation (EC) No 1924/2006, Annex.
8. Khan F, Ray S, Craigie AM, et al. Lowering of oxidative stress improves endothelial function in healthy subjects with habitually low intake of fruit and vegetables: a randomized controlled trial of antioxidant- and polyphenol-rich blackcurrant juice. Free Radic Biol Med. 2014;72:232–237. doi:10.1016/j.freeradbiomed.2014.04.006 · PMID 24742818
9. Amini AM, Zhou R, Austermann K, et al. J Nutr. 2025;155(7):2275–2289. doi:10.1016/j.tjnut.2025.05.017 · PMID 40414296
10. Jin Y, Alimbetov D, George T, Gordon MH, Lovegrove JA. A randomised trial to investigate the effects of acute consumption of a blackcurrant juice drink on markers of vascular reactivity and bioavailability of anthocyanins in human subjects. Eur J Clin Nutr. 2011;65(7):849–856. doi:10.1038/ejcn.2011.55 · PMID 21540876
11. Castro-Acosta ML, Smith L, Miller RJ, McCarthy DI, Farrimond JA, Hall WL. Drinks containing anthocyanin-rich blackcurrant extract decrease postprandial blood glucose, insulin and incretin concentrations. J Nutr Biochem. 2016;38:154–161. doi:10.1016/j.jnutbio.2016.09.002
12. Nolan A, Brett R, Strauss JA, Stewart CE, Shepherd SO. Short-term, but not acute, intake of New Zealand blackcurrant extract improves insulin sensitivity and free-living postprandial glucose excursions in individuals with overweight or obesity. Eur J Nutr. 2021;60:1253–1264. doi:10.1007/s00394-020-02329-7
13. Gholamian S, Ebrahimi S, Razmdideh A, Shariatzadeh M, Rezaee Moeini E. Curr Dev Nutr. 2026. doi:10.1016/j.cdnut.2026.109388
14. Braakhuis AJ, Somerville VX, Hurst RD. The effect of New Zealand blackcurrant on sport performance and related biomarkers: a systematic review and meta-analysis. J Int Soc Sports Nutr. 2020;17:25. doi:10.1186/s12970-020-00354-9
15. Cook MD, Myers SD, Blacker SD, Willems MET. New Zealand blackcurrant extract improves cycling performance and fat oxidation in cyclists. Eur J Appl Physiol. 2015;115:2357–2365. doi:10.1007/s00421-015-3215-8
16. Nosal BM, Sakaki JR, Macdonald Z, et al. Blackcurrants reduce the risk of postmenopausal osteoporosis: a pilot double-blind, randomized, placebo-controlled clinical trial. Nutrients. 2022;14(23):4971. doi:10.3390/nu14234971 · PMID 36501004
17. Watson AW, Haskell-Ramsay CF, Kennedy DO, Cooney JM, Trower T, Scheepens A. Acute supplementation with blackcurrant extracts modulates cognitive functioning and inhibits monoamine oxidase-B in healthy young adults. J Funct Foods. 2015;17:524–539. doi:10.1016/j.jff.2015.06.005
18. Laaksonen O, Mäkilä L, Jokinen M, Metz T, Kallio H, Yang B. Impact of storage on sensory quality of blackcurrant juices prepared with or without enzymatic treatment at industrial scale. Eur Food Res Technol. 2020;246:2611–2620. doi:10.1007/s00217-020-03601-0
19. Wójciak M, Mazurek B, Tyśkiewicz K, et al. Blackcurrant (Ribes nigrum L.) seeds — a valuable byproduct for further processing. Molecules. 2022;27(24):8679. doi:10.3390/molecules27248679
20. EFSA NDA Panel. Scientific opinion on the substantiation of health claims related to various food(s)/food constituent(s), including anthocyanins from Ribes nigrum L. and improvement of visual adaptation to the dark (ID 2750). EFSA Journal. 2011;9(4):2204. doi:10.2903/j.efsa.2011.2204
21. Rojas Pérez-Ezquerra P, Vazquez de la Torre Gaspar M, de Barrio Fernández M, et al. Currant allergy and the Rosaceae-grass pollen allergy syndrome: a case report. Ann Allergy Asthma Immunol. 2007;98(5):480–482. doi:10.1016/S1081-1206(10)60763-6
22. Nguyễn HVH, Savage GP. Oxalate content of New Zealand grown and imported fruits. J Food Compos Anal. 2013;31(2):180–184. doi:10.1016/j.jfca.2013.06.001
23. Keßler T, Jansen B, Hesse A. Effect of blackcurrant-, cranberry- and plum juice consumption on risk factors associated with kidney stone formation. Eur J Clin Nutr. 2002;56(10):1020–1023. doi:10.1038/sj.ejcn.1601442
24. Qiu X, Su J, Nie J, et al. Effects of thermosonication on the antioxidant capacity and physicochemical, bioactive, microbiological and sensory qualities of blackcurrant juice. Foods. 2024;13(5):809. doi:10.3390/foods13050809
25. EMA/HMPC. EU herbal monograph on Ribes nigrum L., folium. EMA/HMPC/745353/2016, adopted 2017-09-19.
26. Karaklajić-Stajić Ž, Tomić J, et al. Black queens of fruits: chemical composition of blackberry and black currant cultivars selected in Serbia. Foods. 2023;12(14):2775. doi:10.3390/foods12142775
27. Hughes JA, West NX, Parker DM, Newcombe RG, Addy M. Development and evaluation of a low erosive blackcurrant juice drink 3. J Dent. 1999;27(5):345–350. doi:10.1016/S0300-5712(98)00068-2