Kuus taime, mida rahvatarkus tundis enne laborit
Kuus taime, neli maailmajagu ja sajanditevanused avastused, mida teadus alles nüüd põhjalikumalt mõtestab.
Mõnikord jõuab rahvatarkus teadusest ette. Mitte sellepärast, et inimesed teadsid molekulide nimesid, vaid sellepärast, et nad jälgisid keha, aastaaegu ja taimi põlvkondade jooksul. Kui mõni mari aitas talve üle elada, kui mõni juur pani seedimise liikuma või kui mõni nõgesetõmmis andis kevadel jõudu, jäi see meelde. Hiljem hakkasid laborid küsima: mis seal tegelikult sees on?
1. Hekiäärne saladus, mis aitas põlvkonda – kibuvits
Teise maailmasõja ajal, kui tsitruseliste import Suurbritanniasse vähenes, pöördus tähelepanu väikese punase vilja poole, mis kasvas hekiäärtes peaaegu märkamatult: kibuvits. Lapsed ja vabatahtlikud korjasid seda C-vitamiini allikana. See polnud moekas supertoit, vaid praktiline lahendus ajale, mil vitamiine oli vaja päriselt.
Tänapäeval teame, et kibuvits sisaldab C-vitamiini, karotenoide, polüfenoole ja orgaanilisi happeid. Seda seostatakse immuunsuse, kollageeni moodustumise ja oksüdatiivse stressi vähendamisega seotud toitumusliku toega.
2. Mari, mis asendas apelsini – must sõstar
Must sõstar on põhjamaade vitamiinipomm. Kui apelsinid ei olnud alati kättesaadavad, pakkus must sõstar kohalikku alternatiivi. Selle tume värv viitab antotsüaniinidele, hapukas maitse C-vitamiinile ja rikkalik aroom tervele taimsete ühendite spektrile.
Mustsõstramahla või -marjade väärtus ei seisne ainult ühes vitamiinis. Oluline on tervik: C-vitamiin, polüfenoolid, flavonoidid ja marjas leiduvad happed töötavad koos ning toetavad keha loomulikku kaitset.
3. Siberi “pika ea mari” – kuslapuu ehk haskap
Kuslapuu marjad on sügavsinised, piklikud ja maitselt korraga hapukad ning magusad. Siberi ja põhjapoolsete alade rahvatraditsioonides hinnati neid vastupidavuse ja elujõu marjadena. Tänapäeval pakuvad need huvi suure antotsüaniinisisalduse tõttu.
Kuslapuu sobib hästi põhjamaise funktsionaalse mahla maailma: see on tugev, värske ja kontsentreeritud maitsega. Tema lugu meenutab, et “eksootiline” ei pea alati tulema troopikast – mõnikord kasvab eriline vili külmas kliimas.
4. Keldri maksatoonik – must rõigas
Must rõigas ei võida iludusvõistlusi. Tema koor on tume, maitse terav ja lõhn tugev. Kuid just need omadused tegid temast rahvatraditsioonis hinnatud juure. Musta rõigast seostati seedimise, sapi ja maksa toetamisega.
Tänapäeval teame, et ristõielised taimed sisaldavad glükosinolaate ja väävliühendeid, mis pakuvad teadlastele huvi detoksifikatsiooniensüümide ja seedesüsteemi kontekstis. Must rõigas on ehe näide toidust, mida ei valita magususe, vaid funktsionaalsuse pärast.
5. Kõrvetav taim eesmärgiga – nõges
Nõges on vastuoluline taim: puudutades kõrvetab, kuid õigesti kasutades on ta olnud üks Euroopa tuntumaid kevadisi turgutajaid. Nõgesetee ja nõgesetoidud kuulusid paljudes piirkondades perioodi, mil talve järel vajati mineraale, rohelust ja uut jõudu.
Nõges sisaldab mineraale, klorofülli, polüfenoole ja teisi bioaktiivseid ühendeid. Rahvapärane kasutus ja tänapäevane huvi kohtuvad eriti kevadise väsimuse, raua ja üldise taimse toetuse teemadel.
6. Raba mari, mida põlisrahvad tundsid ammu – jõhvikas
Jõhvikas on hapu, tugev ja põhjamaise iseloomuga. Põhja-Ameerika põlisrahvad kasutasid seda toiduna ja säilitussegudes, hiljem sai jõhvikast tuntud mari ka kuseteede heaolu kontekstis. Selle punane värv ja terav hapukus annavad märku orgaanilistest hapetest ja polüfenoolidest.
Tänapäeval uuritakse jõhvikas eriti proantotsüanidiine – ühendeid, mis on seotud bakterite kinnitumise mehhanismidega kuseteedes. See on hea näide sellest, kuidas vana kasutusviis sai hiljem biokeemilise selgituse.
Ühine joon
Kibuvits, must sõstar, kuslapuu, must rõigas, nõges ja jõhvikas on väga erinevad taimed. Kuid neid ühendab üks asi: inimesed märkasid nende väärtust ammu enne, kui oli olemas kaasaegne toitumisteadus. Need taimed ei ole maagilised. Nad on lihtsalt kontsentreeritud näited sellest, mida loodus suudab pakkuda, kui oskame tähele panna.
Tänapäeva funktsionaalsed mahlad ja taimetoidud ei pea leiutama uut maailma. Sageli piisab sellest, kui tuua vana tarkus puhtal, mugaval ja kaasaegsel kujul tagasi igapäevaellu.
Artikkel on üldhariv ega asenda meditsiinilist nõu.
Viited
Viited vastavad originaalartiklis kasutatud allikatele.
Jäta kommentaar