Peaaegu igas Riia, Tallinna ja Vilniuse korteris seisab aknalaual aaloe, ja peaaegu mitte keegi seda ei kasta. Ta istub endale liiga väikeses potis, kaldub klaasi poole, nädalate kaupa unustatud – ja ta ei sure. Keegi kõrvetab panni vastu sõrme, murrab lehetipu ära, ja välja voolab selge jahe geel – rohkem vett, kui taim on terve kuu jooksul saanud. Siis pannakse pott tagasi ja nimetatakse teda kaktuseks.

See ei ole kaktus. See on midagi kummalisemat ja – igaühe jaoks, kes seda geeli joob – huvitavamat: liilia kauge sugulane, kes õppis kõrbes vett hoidma ja keda on vähemalt kaks tuhat aastat mööda inimeste kaubateid kaasa kantud just selle pärast, mida ta hoiab. See on lugu sellest, mis tolle lehe sees tegelikult on – vesi, suhkruahel, kibe kiht, mille me eemaldame –, ja sellest, mida uuringud on leidnud, kui inimesed on seda joonud.

Sukulent, mitte kaktus

Botaanikud said selle küsimusega juba mõnda aega tagasi ühele poole. Õistaimede praeguses klassifikatsioonis kuulub perekond Aloe sugukonda Asphodelaceae ja seltsi Asparagales – samasse seltsi spargli ja sibulaga [1]. Kaktused kuuluvad hoopis teise harusse, seltsi Caryophyllales, kus nende lähimad sugulased söögilaual on peet ja spinat. Aaloe ja kaktus näevad sarnased välja samal põhjusel, miks delfiin näeb välja nagu hai: sama probleem, lahendatud kaks korda. See probleem on põud.

Perekonnas Aloe on üle 500 liigi, mis on levinud Aafrikas, Araabia poolsaarel, Madagaskaril ja India ookeani lääneosa saartel [2] [3]. Aknalaual kasvav Aloe vera on selle seltskonna põhjapoolne erand: kui Olwen Grace'i juhitud töörühm 2015. aastal perekonna sugupuu taastas, osutus tema päritolukohaks Araabia poolsaar, rühma leviala kõige põhjapoolsem serv [2]. Sama uuring küsis, miks just see liik 500 sugulase seast maailma vallutas. Osa vastusest peitub lehes: 81 dokumenteeritud ravikasutusega aaloeliigist on 98 protsendil paksud sukulentsed lehed, ja suur vett talletav leht ennustab kõigist tunnustest kõige paremini, kas liiki on üldse kunagi kasutatud. Teine osa on geograafia. Aloe vera kasvas suurte ajalooliste kaubateede lähedal ja võeti varakult kultuuri, ja just see – mitte mingi ainulaadne keemia – on autorite järelduse kohaselt põhjus, miks just tema on see aaloe, mida müüakse igas poes [2].

Mida leht hoiab

Sukulent on taim, mis on põua lahendanud talletamisega, ja Aloe vera lahendab selle korraga kahel viisil. Esimene on ajastuse trikk. Enamik taimi avab oma lehtede õhulõhed päeval, et süsihappegaasi vastu võtta, ja kaotab nende kaudu vett, kuni päike paistab. Aaloe teeb vastupidi. Ta kasutab fotosünteesi vormi, mida nimetatakse paksuleheliste happemetabolismiks ehk CAM-iks ja mille puhul õhulõhed avanevad öösel, kui õhk on jahe ja niiske, ning sulguvad päevakuumuse ajaks [4]. Pimedas kogutud süsihappegaas talletatakse happena ja kulutatakse valges. Põua ajal hoiab taim õhulõhed lihtsalt kauem kinni, ja isegi tugeva veestressi korral avab ta need öösel ikkagi [4].

Teine lahendus on see, mida me joome. Lehe sees, rohelise koore all, on rakud hiiglaslikud ja koosnevad peaaegu üleni vakuoolist – kude, mida botaanikud nimetavad hüdrenhüümiks ehk veekoeks [4]. See ongi geel. Kui taime analüüsida, sisaldab lehe sisemus 98 ± 1 grammi vett iga 100 grammi kohta ja selge lima umbes 99.5 protsenti [5] [6]. Kõik, mis teeb aaloest aaloe, elab ülejäänud ühes-kahes protsendis – ja sellepärast osutubki peaaegu iga muljetavaldavalt kõlav arv selle taime kohta – nii ja nii mitu protsenti polüsahhariide, nii ja nii mitu protsenti kiudaineid – kuivatatud materjalist mõõdetuks ja vaikselt sajaga korrutatuks. Aus arv on väike. Leht on veehoidla, ja see, mida ta lahuses hoiab, on tagasihoidlik kogus midagi konkreetset.

Tasub teada ka seda, mida seal ei ole. Seni kõige põhjalikum värske taime analüüs, mis avaldati 2019. aastal, ei leidnud sisemisest geelist ega limast tuvastatavat C-vitamiini; see vähene, mida leht toodab, on rohelises koores [6]. Aaloe ei ole vitamiinitoit. See polnud kunagi põhjus, miks keegi seda jõi.

Esiletõstetud toode

Hello Aloe – mahe aloe vera mahl 1 l

Mahe lehesisene aaloegeel (99.7%) näpuotsatäie sidrunhappega, ilma ühegi muu lisandita – lehe veehoidla, nii lähedal aknalaua taimele, kui me seda pudelisse panna suudame.

Osta kohe →

Kaks materjali ühes lehes

Lõigake aaloeleht risti läbi ja näete kolme kihti: sitke roheline koor; kohe selle all juhtkimpude ring; ja selge sisemine parenhüüm, filee [5]. Nende kimpude kõrval asuvatest rakkudest immitseb kibedat kollast mahla. Sel pole geeliga midagi pistmist. Geel on vesi ja suhkruahelad; kollane mahl on antrakinoonide – ennekõike aloiini – kontsentraat, ja see on lahtisti – just seepärast oligi see taime esimene osa, millega inimesed kauplesid [5] [7].

Dioscorides, Kreeka sõjaväearst, kelle De materia medica jäi Euroopa farmaatsia põhiteoseks enam kui tuhandeks aastaks, kirjeldab aaloed III raamatus. Leht, kirjutab ta, on paks ja keerdub tagasi nagu merisibula oma; taim kasvab peamiselt Indias, kust selle mahla välja veetakse, ja ka Araabias; mahla on kahte sorti; ning see on kokkutõmbav, kuivatav ja puhastab soolestikku [7]. See mahl oli seesama kuivatatud kibe mahl – ravim, mida keskaeg nimetas „aloeks“ –, ja see on tänini omaette tööstusharu. Lõuna-Aafrikas kogutakse ekspordiks loodusest Aloe ferox'i mahla ja Keenias samamoodi Aloe secundiflora oma; geelitööstus seevastu toetub Aloe vera istandustele Mehhikos, Ameerika Ühendriikides ja Lõuna-Ameerikas [3]. Kaks toodet, kaks kaubandusharu, ühe lehe kaks eri osa. Veel 1999. aastal kurtsid ülevaadete autorid, et kirjandus ajab neid pidevalt segi [8].

Joogi puhul on see vahe kõige tähtsam, ja just seepärast algab aaloe töötlemine noaga. Geel fileeritakse lehest välja ning koor ja kibe kiht visatakse ära. Arvud näitavad, miks. Kui Ameerika Ühendriikide riiklik toksikoloogiaprogramm analüüsis värvitustamata terve lehe ekstrakti, sisaldas see 14.1 kuni 15.9 milligrammi aloiin A-d grammi kohta; sama materjali värvitustatud versioon sisaldas 0.06 kuni 0.2 – umbes sada korda vähem [9]. Aaloetööstuse enda sertifitseerimisstandard joodavale tootele on veelgi rangem: kõige rohkem 10 ppm aloiini [10]. Õige aaloemahl on lehe sisemus ja ainult sisemus. Keegi ei taha Dioscoridese puhastuskuuri hommikuklaasi.

Atsemannaan: hapra kattega suhkruahel

Mis siis on selles ühes-kahes protsendis, mis ei ole vesi? Aaloegeeli iseloomulik molekul on atsemannaan, pikk otsast otsani seotud mannoosisuhkrute ahel – 84.9 protsenti mannoosi koos vähese glükoosi ja galaktoosiga –, mida ehib keskmiselt umbes üks atsetüülrühm iga suhkruühiku kohta [11]. Need atsetüülrühmad on värske taime tunnusmärk. Ühtlasi on need selle habras osa. Värskest geelist on mõõdetud 107 kuni 139 milligrammi atsemannaani kuivaine grammi kohta [12], ja see, kui palju sellest pudelisse jõuab ja millises seisukorras, sõltub peaaegu täielikult sellest, mida sellega põllu ja klaasi vahel tehakse.

Siin on uurimistöö ebatavaliselt selge – ja see on uurimistöö töötlemise, mitte tervise kohta. Uuringus, mis võrdles nelja tööstuslikku kuivatusmeetodit – pihustuskuivatust, külmkuivatust ja kaht teist –, vähendas igaüks neist atsemannaani saagist umbes 40 protsendi võrra ja kiskus mannoosiahelalt maha üle 60 protsendi atsetüülrühmadest [13]. Kuiv kuumus teeb sama aeglasemalt: pärast 15 kuni 20 tundi temperatuuril 60, 80 ja 100 °C oli geelil alles 86, 53.5 ja 39.3 protsenti atsetüülrühmadest, ja kõrval testitud kaubanduslikul lehesisesel tootel 34.9 protsenti [14]. Pastöriseerimine 65 kuni 85 °C juures eemaldab atsetüülrühmi ja lõikab maha galaktoosi kõrvalahelad [12]. Molekul, mis lehest lahkub, ei ole alati see molekul, mis teieni jõuab.

2023. aastal ostis üks Hispaania töörühm poeriiulilt viisteist aaloejooki ja mõõtis need läbi [15]. Kaheksast joogist, mille sildil seisis üle 99 protsendi aaloed, sisaldas ainult kolm üle 160 milligrammi atsemannaani 100 grammi kohta ja neli sisaldas alla 35. Seitse maitsestatud jooki, mis sisaldasid 30 kuni 77 protsenti aaloed, jäid kõik alla 30 milligrammi ja olid enamasti oma atsetüülrühmad täielikult kaotanud; kogu valimis oli kõigil proovidel peale ühe alles vähem kui 35 protsenti atsetüülrühmadest [15]. Silt ütles: aaloe. Keemia ütles paljudel juhtudel: vesi, milles on aaloe mälestus. Just sellepärast hoolime me nii väga sellest, kui vähe me mahlaga ette võtame – kuumusest ja selle hinnast kirjutasime artiklis Külmpressitud vs pastöriseeritud mahl –, ja sellepärast ei ole just aaloe puhul esimene küsimus ühegi pudeli kohta mitte see, mida ta lubab, vaid see, kui kaugele ta on lehest eemale rännanud.

Mida uuringud leidsid: soolestik

Aaloed on kõhu heaks joodud nii kaua, kui seda üldse on joodud, ja soolestik on koht, kus tänapäeva uuringud on kasutanud midagi mahlale kõige lähedasemat. 2018. aastal koondas üks Korea töörühm kolm randomiseeritud platseebokontrolliga uuringut aaloe kohta ärritunud soole sündroomi korral – kokku 151 inimest. Sümptomiskoorid paranesid aaloega 0.41 standardhälbe võrra rohkem kui platseeboga (95% usaldusvahemik 0.07 kuni 0.75), ravivastuse tõenäosus oli 1.69 korda suurem (1.05 kuni 2.73), kolm uuringut olid omavahel kooskõlas ja ühtki kõrvaltoimet aaloe arvele ei pandud [16]. See on tõeline, kuigi tagasihoidlik koondmõju seisundi puhul, mida meditsiinil on teadupärast raske paigast nihutada.

Koondarvu taga seisvaid uuringuid tasub lugeda ka igaüht omaette. Briti uuringus anti 58 inimesele kuu aega neli korda päevas 50 ml aaloegeelijooki; ravivastus saadi aaloega 35 protsendil ja platseeboga 22 protsendil – erinevus, mis tervikuna statistiliselt oluliseks ei osutunud, kuid kaldus kasu poole neil, kelle peamine sümptom oli kõhulahtisus [17]. Kõige tugevam üksiktulemus pärineb hoopis teisest haigusest. 2004. aastal jõi 44 kerge kuni mõõduka aktiivsusega haavandilise koliidiga ambulatoorset patsienti neli nädalat kaks korda päevas 100 ml lehesisest aaloegeeli või platseebot. Aaloega jõudis remissioonini 30 protsenti ja veel 37 protsendil läks paremaks – kliiniline ravivastus 47 protsendil aaloega ja 14 protsendil platseeboga; ravivastuse erinevus oli oluline, remissiooni erinevus eraldi võetuna mitte, ja soole limaskest nägi endoskoobis mõlemas rühmas ühesugune välja [18]. Autorid nimetasid kasu võimalikuks ja tagasihoidlikuks ning kutsusid üles tegema suuremat uuringut. Kakskümmend aastat hiljem pole keegi seda teinud – mis ütleb rohkem selle kohta, kes rahastab uuringuid taimest, mida keegi patenteerida ei saa, kui taime enda kohta. Soolestiku enda öövahetusest kirjutasime artiklis Uni ja teine aju; aaloe on üks vanimaid asju, mida inimesed on sinna rahu hoidmiseks valanud.

Esiletõstetud toode

Fire Bloom – mahe aaloe-, ingveri- ja kurkumamahl 3 L

Mahe aaloemahl (92%), mida soojendavad mahe ingver (5%) ja kurkum (3%), ilma lisatud suhkruta – lehe jahe veehoidla, millesse on segatud kaks juurt köögist.

Osta kohe →

Mida uuringud leidsid: veresuhkur

Teine suurem inimuuringute kogum suukaudse aaloe kohta puudutab veresuhkrut, ja siin on rabav see, kui paljud sõltumatud analüüsid osutavad samasse suunda. Ainuüksi 2016. aastal avaldati kolm eraldi metaanalüüsi. Üks koondas üheksa uuringut 283 inimesega ja leidis, et tühja kõhu veresuhkur oli aaloega 46.6 mg/dL madalam ning viies neist uuringutest, 89 inimesel, oli HbA1c – kolme kuu keskmine – 1.05 protsendipunkti madalam [19]. Teine, rangem analüüs viiest randomiseeritud uuringust 415 prediabeedi või varase, ravimata diabeediga inimesel leidis, et tühja kõhu veresuhkur oli 30.05 mg/dL ja HbA1c 0.41 punkti madalam, kusjuures HbA1c tulemuses ei lahknenud uuringud omavahel üldse [20]. Kolmas, Tai analüüs, leidis viies seda mõõtnud uuringus, 235 inimesel, HbA1c 0.99 punkti madalama [21].

Kui 2021. aasta ülevaade ajakirjas Frontiers in Pharmacology seadis kaheksateistkümne ravimtaime metaanalüüsid kõrvuti, oli aaloegeelil neist kõigist suurim mõju HbA1c-le – 0.99 protsendipunkti, edestades psülliumi ja lambaläätse [22]. Autorid lisavad möönduse, mis selle arvu juurde kuulub: osa aluseks olnud uuringutest kestis vähem kui kaheksa nädalat, liiga lühikest aega, et kolme kuu keskmises täit mõju näha, ja nad paluvad vähemalt 3 kuud kestvaid uuringuid [22]. Veel kaks ausat joonealust märkust. Esimene analüüs leidis märke sellest, et väikesed negatiivse tulemusega uuringud võivad kirjandusest puududa [19]; ja enamik neist uuringutest kasutas aaloekapsleid või kuivatatud geelipulbrit, mitte jooki [20]. Suund on sama igas analüüsis, mille me leida suutsime; mõju suurus – ja see, kas klaas mahla selle kätte annab – jääb lahtiseks küsimuseks. Kui pärastlõunane mõõn on just teie mure, on selle mehaanika kirjas artiklis Kella kolme mõõn.

Kaks tuhat aastat sama taime

Astuge uuringutest samm tagasi, ja pikem ajalugu on juba iseenesest tähelepanuväärne. Dioscorides kirjutas oma sissekande esimesel sajandil [7]. Elusat Aloe vera't veeti mööda Punase mere ja India ookeani kaubateid juba enne, kui oli olemas Euroopa, kuhu seda vedada, ja kui perekonna ajalugu lõpuks DNA abil taastati, osutus tema kuulsuse parimaks seletuseks tema koht neil teedel – mitte tema keemia [2]. Tänapäeval kaitseb iga aaloeliiki maailmas ohustatud taimedega kauplemist reguleeriv CITES-i konventsioon, ühe erandiga: Aloe vera, mida on kasvatatud nii kaua ja nii laialt, et ta pole õieti enam metsik taim [3].

Kliiniline ajalugu on noorem ja aeglasem. Kui kaks Exeteri teadlast 1999. aastal kõik kontrollitud aaloeuuringud süstemaatiliselt läbi vaatasid, leidsid nad, et tõendid on paljulubavad ja napid [23]. Veerand sajandit hiljem on need endiselt napid ja endiselt paljulubavad – peotäis väikesi soolestiku-uuringuid, kobar metaanalüüse veresuhkru kohta ja taim, mis on üle elanud iga impeeriumi, mis temaga kauples. Meie meelest on see aus positsioon, millelt juua. Mitte ime, vaid veehoidla, pika mäluga ja lühikese nimekirjaga asjadest, mida ta tõestatavalt teeb.

Mida teha sel nädalal

1. Lugege silti enne lubadusi. Aaloe puhul ütlevad aaloe protsent ja maitseainete puudumine teile rohkem kui ükski lubadus esiküljel. 2023. aasta riiuliuuring leidis, et maitsestatud jookides polnud taime iseloomulikust molekulist peaaegu midagi alles [15].
2. Jooge seda külmalt ja peagi pärast avamist. Atsetüülrühmad, mis värsket geeli iseloomustavad, kaovad kuumuse ja aja käes [13] [14]. Hoidke seda külmkapis ja kohelge avatud pudelit nagu lõigatud lehte.
3. Olgu see väike igapäevane klaas, mitte ravikuur. Soolestiku-uuringutes kasutati 100 kuni 200 ml päevas nelja nädala vältel [17] [18]. Hommikune klaas Hello Aloe't, puhtalt või veega, on selle harjumuse aus suurus.
4. Ühendage see sellega, mis teie teada juba toimib. Aaloe ingveri ja kurkumiga on klassikaline köögikombinatsioon; Fire Bloom paneb selle ühte karpi, ja Komplekt seedesüsteemi tasakaaluks ühendab liitri aaloed pudeli pressitud ingveri ja purgi marjameega.
5. Hoidke aknalaua taim alles. See on sama liik, mis pudelis, ja parim riiulil leiduv meeldetuletus sellest, milleks geel olemas on: leht, mis hoiab vett kuivas toas.

Aaloe lühidalt

Aaloe on sukulent sparglilaadsete seltsist, mitte kaktus; tema sisemine geel on umbes 98–99% vesi ja tema iseloomulik molekul on atsemannaan, mannoosiahel, mille atsetüülrühmad hävivad kuivatamisel ja kuumutamisel. Kolm koondatud uuringut 151 inimesega leidsid tagasihoidliku kasu ärritunud soole sündroomi korral, ja mitu metaanalüüsi teatavad madalamast tühja kõhu veresuhkrust ja HbA1c-st, enamasti kapslitega.

Üks hoiatus: suukaudset aaloed ei soovitata raseduse ega rinnaga toitmise ajal ega kellelegi, kellel on ebaselge põhjusega kõhuvalu.

Tagasi aknalaua juurde

Minge ja vaadake taime, mille olete hooletusse jätnud. Keerake potti. Pange tähele, kuidas lehed on akna soojuses paksenenud ja kuidas taim on kannatlikult kaldunud selle ainsa asja poole, millest tal puudu oli. Ta ei ole kaktus ja tal pole vaja, et te teda mõistaksite; ta on hoidnud vett kuivades kohtades juba enne, kui olid olemas inimesed, kes teda kasta unustaksid. Kõik, mida me aaloega oleme püüdnud teha – fileerimine, külm, lühike tee põllult pudelisse –, taandub ühele püüdlusele: ulatada teile selle lehe veehoidla nii, et teel kaoks nii vähe, kui meil vähegi õnnestub. Murdke täna õhtul üks lehetipp ära. Geel ongi asja mõte. Alati on olnud.

Korduma kippuvad küsimused

Kas aaloe on kaktus?

Ei. Aaloe kuulub sugukonda Asphodelaceae ja seltsi Asparagales koos spargli ja sibulaga; kaktused kuuluvad seltsi Caryophyllales ning on peedi ja spinati sugulased [1]. Need kaks näevad ühesugused välja, sest mõlemad talletavad põua üleelamiseks vett paksus koes – sama probleem, lahendatud teineteisest sõltumatult.

Mis aaloegeelis tegelikult on?

Peamiselt vesi: 98 ± 1 g iga 100 g kohta [6]. Ülejäänud ühes-kahes protsendis domineerib atsemannaan, atsetüülrühmi kandev mannoosisuhkrute ahel, millele lisanduvad väikesed kogused teisi suhkruid ja mineraalaineid [11]. Seni kõige põhjalikum analüüs ei tuvastanud sisemises geelis C-vitamiini [6].

Kas aaloemahl aitab soolestikku?

Tõendid on tagasihoidlikud, kuid järjekindlad. Kolm 2018. aastal koondatud randomiseeritud uuringut 151 inimesega leidsid, et ärritunud soole sümptomid paranesid aaloega rohkem kui platseeboga ja ravivastuse määr oli 1.69 korda kõrgem [16]. Haavandilise koliidi puhul leidis neljanädalane uuring annusega 100 ml kaks korda päevas kliinilise ravivastuse 47 protsendil aaloega ja 14 protsendil platseeboga [18].

Miks lehe kollane osa eemaldatakse?

Koore all olev kollane mahl on antrakinoonide, näiteks aloiini kontsentraat – lahtisti, mis oli taime esimene kaubaartikkel [5] [7]. Värvitustamata terve lehe ekstraktist on mõõdetud 14.1–15.9 mg aloiin A-d grammi kohta, umbes sada korda rohkem kui värvitustatud ekstraktist [9]; joodav aaloe valmistatakse fileeritud sisemisest geelist ja selle sertifitseeritud aloiinisisaldus on kõige rohkem 10 ppm [10].

Viited

1. The Angiosperm Phylogeny Group (Chase MW, Christenhusz MJM, Fay MF, et al.). An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV. Botanical Journal of the Linnean Society. 2016;181(1):1–20. doi:10.1111/boj.12385
2. Grace OM, Buerki S, Symonds MRE, et al. Evolutionary history and leaf succulence as explanations for medicinal use in aloes and the global popularity of Aloe vera. BMC Evolutionary Biology. 2015;15:29. doi:10.1186/s12862-015-0291-7
3. Grace OM. Current perspectives on the economic botany of the genus Aloe L. (Xanthorrhoeaceae). South African Journal of Botany. 2011;77(4):980–987. doi:10.1016/j.sajb.2011.07.002
4. Silva H, Sagardia S, Ortiz M, et al. Relationships between leaf anatomy, morphology, and water use efficiency in Aloe vera (L) Burm f. as a function of water availability. Revista Chilena de Historia Natural. 2014;87:13. doi:10.1186/s40693-014-0013-3
5. Hamman JH. Composition and applications of Aloe vera leaf gel. Molecules. 2008;13(8):1599–1616. doi:10.3390/molecules13081599
6. Añibarro-Ortega M, Pinela J, Barros L, et al. Compositional features and bioactive properties of Aloe vera leaf (fillet, mucilage, and rind) and flower. Antioxidants. 2019;8(10):444. doi:10.3390/antiox8100444
7. Dioscorides. De materia medica, Book III, chapter 22 (aloe). Translated by Beck LY. Pedanius Dioscorides of Anazarbus: De materia medica. Hildesheim: Olms-Weidmann; 2005.
8. Reynolds T, Dweck AC. Aloe vera leaf gel: a review update. Journal of Ethnopharmacology. 1999;68(1–3):3–37. doi:10.1016/S0378-8741(99)00085-9
9. National Toxicology Program. Toxicology and carcinogenesis studies of a nondecolorized whole leaf extract of Aloe barbadensis Miller (Aloe vera) in F344/N rats and B6C3F1 mice (drinking water study). NTP Technical Report Series. 2013;(577).
10. International Aloe Science Council. Processing methods for Aloe vera leaf: position statement on decolorization. 31 May 2016.
11. Qian W, Wang H, Shan D, et al. Extraction, purification, structural characteristics, biological activities and pharmacological applications of acemannan, a polysaccharide from Aloe vera: a review. Molecules. 2019;24(8):1554. doi:10.3390/molecules24081554
12. Rodríguez-González VM, Femenia A, González-Laredo RF, et al. Effects of pasteurization on bioactive polysaccharide acemannan and cell wall polymers from Aloe barbadensis Miller. Carbohydrate Polymers. 2011;86(4):1675–1683. doi:10.1016/j.carbpol.2011.06.084
13. Minjares-Fuentes R, Rodríguez-González VM, González-Laredo RF, Eim V, González-Centeno MR, Femenia A. Effect of different drying procedures on the bioactive polysaccharide acemannan from Aloe vera (Aloe barbadensis Miller). Carbohydrate Polymers. 2017;168:327–336. doi:10.1016/j.carbpol.2017.03.087
14. López Z, Femenia A, Núñez-Jinez G, et al. Dry but not humid thermal processing of Aloe vera gel promotes cytotoxicity on human intestinal cells HT-29. Foods. 2022;11(5):745. doi:10.3390/foods11050745
15. Comas-Serra F, Estrada P, Minjares-Fuentes R, Femenia A. Evaluation of acemannan in different commercial beverages containing Aloe vera gel. Gels. 2023;9(7):552. doi:10.3390/gels9070552
16. Hong SW, Chun J, Park S, Lee HJ, Im JP, Kim JS. Aloe vera is effective and safe in short-term treatment of irritable bowel syndrome: a systematic review and meta-analysis. Journal of Neurogastroenterology and Motility. 2018;24(4):528–535. doi:10.5056/jnm18077
17. Davis K, Philpott S, Kumar D, Mendall M. Randomised double-blind placebo-controlled trial of aloe vera for irritable bowel syndrome. International Journal of Clinical Practice. 2006;60(9):1080–1086. doi:10.1111/j.1742-1241.2006.00980.x
18. Langmead L, Feakins RM, Goldthorpe S, et al. Randomized, double-blind, placebo-controlled trial of oral aloe vera gel for active ulcerative colitis. Alimentary Pharmacology & Therapeutics. 2004;19(7):739–747. doi:10.1111/j.1365-2036.2004.01902.x
19. Dick WR, Fletcher EA, Shah SA. Reduction of fasting blood glucose and hemoglobin A1c using oral aloe vera: a meta-analysis. Journal of Alternative and Complementary Medicine. 2016;22(6):450–457. doi:10.1089/acm.2015.0122
20. Zhang Y, Liu W, Liu D, Zhao T, Tian H. Efficacy of aloe vera supplementation on prediabetes and early non-treated diabetic patients: a systematic review and meta-analysis of randomized controlled trials. Nutrients. 2016;8(7):388. doi:10.3390/nu8070388
21. Suksomboon N, Poolsup N, Punthanitisarn S. Effect of Aloe vera on glycaemic control in prediabetes and type 2 diabetes: a systematic review and meta-analysis. Journal of Clinical Pharmacy and Therapeutics. 2016;41(2):180–188. doi:10.1111/jcpt.12382
22. Willcox ML, Elugbaju C, Al-Anbaki M, Lown M, Graz B. Effectiveness of medicinal plants for glycaemic control in type 2 diabetes: an overview of meta-analyses of clinical trials. Frontiers in Pharmacology. 2021;12:777561. doi:10.3389/fphar.2021.777561
23. Vogler BK, Ernst E. Aloe vera: a systematic review of its clinical effectiveness. British Journal of General Practice. 1999;49(447):823–828.

See artikkel on hariva eesmärgiga ega ole meditsiiniline nõuanne. Kui teil on diagnoositud haigus, olete rase või võtate regulaarselt ravimeid, rääkige enne toitumise muutmist oma arsti või apteekriga.