Teaduslikult Tõendatud Terviseeelised
Seedetrakti tervis ja sooleseina taastamine
Aloe mahl rahustab seedekulglat, toetab limaskesta kaitsebarjääri ja parandab sooleseina terviklikkust. Kliinilised uuringud näitavad, et aloe vera leevendab ärritunud soole sündroomi (IBS) sümptomeid ja aitab vähendada põletikku haavandilise koliidi korral [3,4].
Immuunsüsteemi regulatsioon ja põletikuvastane toime
Atsemannan (acemannan) suurendab makrofaagide ja lümfotsüütide aktiivsust, reguleerib tsütokiinide tootmist ning aitab tasakaalustada immuunvastuseid. Aloe fütokemikaalid pärsivad põletikulisi ensüüme COX ja LOX [1,5].
Naha tervis ja kollageeni tootmine
Suu kaudu manustatuna suurendab aloe I tüüpi kollageeni sünteesi ja naha niiskustaset, kaitstes samal ajal UV-kiirgusest põhjustatud oksüdatiivsete kahjustuste eest. Seda on kasutatud akne, psoriaasi ja haavade paranemise toetamiseks [6].
Antioksüdantne toime ja detox-tugi
Aloe sisaldab glutatioonperoksüdaasi ja superoksiidi dismutaasi (SOD), mis tugevdavad keha sisemisi antioksüdantseid kaitsemehhanisme. Koos C- ja E-vitamiiniga aitavad need ensüümid kaitsta oksüdatiivse stressi eest ning toetada maksa detoksikatsiooniprotsesse [2,7].
Veresuhkru ja lipiidide tasakaalustamine
Aloe mahl võib alandada tühja kõhu veresuhkru taset, HbA1c-d ja üldkolesterooli. Kontrollitud uuringutes parandas aloe insuliinitundlikkust ja lipiidinäitajaid inimestel, kellel on eeldiabeet või II tüüpi diabeet [8].
Antimikroobne toime ja mõju soolestiku mikrobioomile
Aloe fütokemikaalid omavad antibakteriaalset, seene- ja viirusevastast toimet. Mõned in vitro ja loomkatsed näitavad, et aloe võib soodustada tervislikku mikrobioomi, vähendades kahjulikke baktereid ja toetades kasulike liikide kasvu [9].
Haavade ja kudede taastumine
Lisaks välispidisele kasutusele soodustab suukaudne aloe fibroblastide paljunemist, uute veresoonte teket (angiogeneesi) ja rakuvälise maatriksi ümberkujundamist, toetades seeläbi kudede taastumist [6,10].
Viited
- Eshun, K., & He, Q. (2004). Aloe vera: A valuable ingredient for the food, pharmaceutical and cosmetic industries—A review. Critical Reviews in Food Science and Nutrition, 44(2), 91–96.
- Hamman, J. H. (2008). Composition and applications of Aloe vera leaf gel. Molecules, 13(8), 1599–1616.
- Davis, R. H., et al. (2006). Anti-inflammatory and wound healing activities of Aloe vera. Journal of Ethnopharmacology, 93(1), 3–15.
- Langmead, L., et al. (2004). Randomized, double-blind, placebo-controlled trial of oral aloe vera gel for active ulcerative colitis. Alimentary Pharmacology & Therapeutics, 19(7), 739–747.
- Park, M. Y., et al. (2011). Immunomodulatory effects of acemannan in mice. International Immunopharmacology, 11(2), 219–224.
- Vogler, B. K., & Ernst, E. (1999). Aloe vera: A systematic review of its clinical effectiveness. British Journal of General Practice, 49(447), 823–828.
- Hu, Y., et al. (2003). Free radical-scavenging activity of Aloe vera preparations. Food Chemistry, 91(3), 413–418.
- Huseini, H. F., et al. (2012). Antihyperglycemic and antihypercholesterolemic effects of Aloe vera gel in patients with type 2 diabetes: A randomized double-blind placebo-controlled clinical trial. Phytotherapy Research, 26(2), 179–185.
- Pandey, R., Mishra, A. (2010). Antibacterial activities of crude extract of Aloe barbadensis to clinically isolated bacterial pathogens. Applied Biochemistry and Biotechnology, 160(5), 1356–1361.
- Chithra, P., Sajithlal, G. B., & Chandrakasan, G. (1998). Influence of Aloe vera on collagen characteristics in healing dermal wounds in rats. Molecular and Cellular Biochemistry, 181(1–2), 71–76